Minu lugu
Kogemusnõustaja Ülle Leesmaa
Olen naine. Olen ema kahele lapsele ja abikaasa laste isale. Olen tütar enda emale ja õde enda õele. Olen ettevõtja ja Aitaja. Elan ja tegutsen kevadpealinnas Türil. Olen õnnelik ja tänulik selle elu eest, mis minule on antud.
Minu elus on olnud palju raskeid hetki. Panen siinkohal kronoloogilises järjestuses lühidalt kirja kõige raskemini mõjunud sündmused, mis annavad ülevaate minu taastumiskogemustest ning motivatsioonist õppida kogemusnõustajaks.
Minu esimene rasedus katkes viiendal kuul (olin 28-aastane), teine rasedus lõppes õnnelikult ja sain poja. Seejärel katkes ka kolmas rasedus teisel raseduskuul ja neljanda rasedusega sündis tütreke (olin 33-aastane). Põhjuseid ei tea, kuid need sündmused mõjusid raskelt. Peale esimese raseduse katkemist pöördusin esimest korda abi saamiseks psühhiaatri poole ning sain teada, mis on depressioon. See oli 20 aastat tagasi.
2006 aasta lõpus, kui olin noorema lapsega lapsehoolduspuhkusel, kes oli aasta ja seitsme kuune, avastati mul kilpnäärme vähk. Olin 34-aastane. Haigusest tervenemiseks läks kaks aastat. Tänaseks käin korra aastas eriarsti juures kontrollis ning peale operatsiooni pean elu lõpuni igapäevaselt elama asendusraviga. Kahjuks on selle diagnoosiga tekkinud ka kaasuvad haigused, millega igapäevaselt olen õppinud elama. See oli üks minu elu pikematest ja raskematest teekondadest mitte kaotada lootust ja jääda ellu.
Kui olin olin haige, oli meie tütar pooleteist ja poeg viie aastane. Mind ei olnud laste ja pere jaoks olemas kaks aastat. Ma ei mäleta sellest ajast kuigi palju. Pidevad haigla ja kodu vahel käimised, ootamatud tagasilöögid, radioloogia. Abikaasa pidi palgatöölt ära tulema, et laste ja minu eest hoolitseda ning hakkas ettevõtjaks. Kui hakkasin juba enam-vähem tervenema, juhtus meie peres väga suur õnnetus. Minu vanemad jäid kodusaunas vingu kätte ja isa suri. Suur ime oli see, et ema pääses, olles nädal aega intensiivravil, kuid jäi ellu.
Vaid mõni aasta peale õnnetust vanematega ja minu haigust tekkisid meil majanduslikud probleemid. Eestis oli majanduskriis ning kõik head ideed ettevõtte arendamisel lihtsalt ebaõnnestusid ja pereettevõte läks pankrotti. Mina olin enda palgatöölt tervise tõttu pidanud ära tulema. Peale tervenemist olin loonud endale ettevõtte parima sõbrannaga, keda väga usaldasin. Kui ettevõttele laenu võtsime tegevuse laiendamiseks, siis võttis sõbranna juhatuse liikmena suure summa pangast välja ning kadus koos rahaga tõendades kohtus omakäeliselt kirjutatud laenulepinguga, et see raha kuulus temale, kuna ta olevat andnud ettevõttele laenu. Olin sunnitud enda ettevõtte tegevuse lõpetama ja võtsin võetud ettevõtte laenu enda kanda.
Kõikide ebaõnnestumiste tulemusena tekkisid rahalised raskused. Meie peret oleks tabanud justkui needus – üks õnnetus või ebaõnn järgnes teisele. Sattusime kohtuvaidlustesse, millest omakorda tekkisid kulud advokaatidele ja kohtusüsteemile. Otsisin palju erinevaid lahendusi, kuid lõpuks pidime siiski otsustama, kas müüme ise enda ehitatud kodu (maja) ära või teeb seda kohtutäitur. Tegelikult ei olnud meil valikut – kodust pidime loobuma ning ise müües saime vähemalt kogu eluasemelaenu tagasi maksta. Kohe polnud võimalik perele isegi korterit osta, kuna raha meil ei olnud ja võimatu oli laenu saada, kui varasemalt on ettevõtted pankrotti läinud ning eluasemelaenu maksmisega probleeme olnud. Kolisime perega minu sünnikodusse, kus elas minu ema. Maja oli vana ja väike. Elasime seal koos aasta. Müüsime ka selle maja, kuna maja oli halvas seisukorras, nõudis investeeringuid ja palju tööd. Selleks ajaks töötas abikaasa juba mujal ning käis kodus harva. Otsus oli samuti emotsionaalselt väga raske, kuid tuli langetada ja sünnikodust loobuda. Nii sai peale isa surma üksinda jäänud ema kolida mugavasse korterisse, kus tal pole vaja muretseda kütmise ja suure aia ning väikese pensioniga toimetuleku pärast. Meie perele leidsin samuti korteri ja saime endale uuesti oma kodu. Nii meie kodust kui minu sünnikodust loobumine on olnud minu jaoks võrreldavad surmaga, kus lein võtab taastumiseks väga pika aja, oma aja.
Erinevad läbielamised olid jätnud jälje nii vaimsele kui füüsilisele tervisele. Püüdsin enda probleemide eest põgeneda ennast töösse “mattes”. 2015 võtsin vastu pakkumise ning töötasin kaks ja pool aastat abilinnapeana, mis lõppes ränga läbipõlemisega. Olin viis kuud haiguslehel, millest kaks kuud ei suutnud voodist tõusta. Lisaks vaimsele tervisele ütles kogu immuunsüsteem üles ning mind tabasid rasked haigused. Pool aastat hiljem tundsin ennast hästi ja kandideerisin uude töökohta. Tööd oli palju, vastutus oli väga suur ja tegin märkamatult jälle 14-tunnilisi tööpäevasid. Poolteist aastat hiljem sain aru, et olen endale liiga teinud, taaskord. Mõistsin, et kui ise aega maha ei võta, siis teeb seda jälle tervis. Tänaseks olen taastunud kergemast läbipõlemisest, kui 2017.-l aastal. Lisaks kõikidele elusündmustele ja suurele pingele oli minust saanud ka rahustite tarbija, mis omakorda viis rahustisõltuvuseni. Rahustitest vabanemise raske tee olen läbi käinud ja tean, mida tähendab ravimisõltuvuses olemine ning sellest vabanemine.
Mind on vaimse tervise tervenemise teekonnal aidanud minu suurepärane arst (psühhiaater) Mari Viik ning konstellöörid Maire ja Helena Taska. Kuid kõikide erinevate raskustega toimetulemisel olen kõige rohkem pidanud mina ise ennast kokku võtma ja aitama. Selleks olen aastate jooksul käinud erinevatel eneseabi/enesearengu kursustel, õppinud iseseisvalt ja teinud palju tööd iseendaga. Kogu protsess on olnud aeglane, kuid järjepidev seesmine tervenemine ja kasvamine. Lisaks tervenemiskogemusele on mul nõustamiseks ka palju teisi praktilisi kogemusi, mida erinevad elusündmused ja minu töökohad on mulle õpetanud (nt kinnisvara müümisest, ettevõtte asutamisest, äriplaani koostamisest, asjaajamisest juriidiliste vaidluste lahendamise ja kohtus enda kaitsmiseni).
Oman magistrikraadiga võrdsustatud haridust sotsiaaltöö erialal. Minu tööstaaz on 24 aastat, millest 18 aastat olen töötanud otseselt või kaudselt sotsiaalvaldkonnas ning 6 aastat projektijuhtimise valdkonnas. 24 aastasest töökogemusest olen 22 aastat olnud juht. Põhitöö kõrvalt olen läbinud mitmeid erinevaid kursusi ja tegelenud õppimise ning enesearendamisega.
Olen minevikust väga palju ressursse saanud. Ma ei vaata minevikusündmustele enam kui ebaõnnestumiste ning ebaõnne ahelale. Olen iseseisev, saan ise hakkama, kuid ei karda abi otsida, kui seda vajan. Oskan otsida lahendusi ja toime tulla väga keerulistes olukordades. Kui on probleem, siis tegutsen ja ei oota käed rüpes. Armastus, rõõm ja turvalisus tulevad minu seest, ma ei pea neid kuskilt mujalt otsima ja ainult mina saan hoolitseda selle eest, et nad minu sees oleksid. Elus on alati tasakaal – on nii head kui halba. Ma ei saa muuta seda, mis on juhtunud, kuid ma saan muuta enda reaktsiooni ning suhtumist juhtunusse. Mina otsustan ja valin – kas liigun edasi või seisan. Olen enesekindel ja oskan väärtustada iseennast. Julgen tunda ja vastu võtta enda tundeid. Hoolin enda tervisest ja hoolitsen enda tervise eest. Oskan märgata ohumärke ja ennast hoida.
Väga oluline on mõista ja teadvustada iseenda sisemised väärtused. Ma polnud varem selle peale nii põhjalikult mõelnud. Nüüd tean enda väärtusi. Ma olen usaldusväärne. Aitaja isiksus mõjutab väga palju aitaja tööd. Ma olen enda mineviku kandja ja tuleviku visandaja. Ja need kogemused on minu tugevus. Tänu läbielatule on väga palju suurenenud minu empaatiavõime. Need on minu tugevused aitajana.
Kõige olulisem minu jaoks on töötada rahus iseendaga. Kui ma ise pole tasakaalus, puhanud, siis ma ei saa klienti aidata, temaga töötada, teda motiveerida. Mulle väga meeldib India õpetaja Sri Nisargada Maharaji vastus oma õpilastele: “Ärge sundige ennast. Ärge võidelge teile teele ettetulevate “takistustega”. Olge huvitatud neist, jälgige neid, vaadelge, küsige. Laske neil juhtuda – heal ja pahal. Kuid ärge laske sündmustel end kaasa tõmmata.” Olen võtnud selle enda elu ja ka aitamise filosoofiaks.
Abivajaja peab ise soovima ennast aidata. Ka kõige keerulisematele probleemidele on kindlasti olemas lahendus.
