Mina ise!

Mina olen sellel suvel väga palju õppinud ja seda sõna otseses mõttes. Kool ja täiendavad seminarid maailma tippkonstellööridelt Tiiu Bolzmann ja Stephan Hausener – mida veel võiks soovida!

Kas teadsite, et iga põlvkond esivanemaid mõjutab meie saatust ja eluteed? Igalt põlvkonnalt tulevad meile nii ressursid kui võibolla ka raskused. Otseselt mõjutab meie saatust ja elu neli põlvkonda ehk siis meie ise ja meie tehtud otsused, meie vanemad, meie vanavanemad ja nende vanemad ning nende tehtud valikud ja otsused. Ressursse saame aga seitsmelt põlvkonnalt!

Esimene põlvkond on MINA ISE. Siin algab kogu vastutus minust järgneva seitsme põlvkonna ees – mina, minu lapsed, minu lapselapsed, nende lapsed jne. Siin algab kõik MINUST! MINA LOON!!!

Mina vastutan iseenda eest, enda tegude, enda mõtete, enda tahte ja kõikide valikute eest, mida ma enda elus teen. Kas pole mõtlemapanev fakt? Milline vastutus meil tegelikult on ELU EES!

Mina loon sideme mineviku ja tuleviku vahel. Mina olen see, kellele pannakse lootused eelnevate põlvkondade poolt. Mina olen see, kes annab edasi kõik, mida olen enda isikliku elu jooksul kogenud – elukogemus, vastutus, valikud, otsused. Mina olen sillaks enda esivanemate ja enda laste vahel – annan edasi kõik, mida olen saanud enda esivanematelt ja mida olen valmis edasi andma enda lastele ja lastelastele.

On tore, kui tean ja tunnen enda esivanemaid ja mul on nende elu ja saatuse kohta informatsiooni – see on kuldaväärt info meie jaoks!

Minu saatus sõltub minu vanematest. Meie vanemate kõige olulisem ülesanne ja kõige suurem kingitus meile on ELU ANDMINE. Kui ei oleks meie ema ja isa, siis poleks ka meid.  

Lisaks elu andmisele vastutavad vanemad selle eest, kuidas meid on kasvatatud, õpetatud. Kuidas ma käitun perekonnas, kuidas ma käitun ühiskonnas. Millised on minu igapäevased harjumused, missugust elu ma elan. Kuidas ma suhtun enda elusse, kuidas ma suhtun enda tervisesse. Lapsed ei õpi meie õpetustest vaid meie olemusest ja käitumisest.

Vanemad on väravad meie esivanemate juurde – kas need väravad on meie jaoks avatud või suletud sõltub meie vanematest ja ka meist endist. Ehk siis kogu elujõud ja elu vastuvõtmine sõltub sellest, millised on meie suhted vanematega. Läbi vanemate saame enda elujõu ja suguvõsa ressursid. Kui me pole oma vanemaid saanud vastu võtta, siis me pole saanud vastu võtta kõige suuremat kingitust – ENDA ISIKLIKKU ELU! Kui me pole saanud vastu võtta enda elu, siis me ei ela. Kas on tuttav tunne – ma ei ela ega sure? Ja siit algab palju probleeme… Olen selle teema laiemaks lahti rääkimiseks ja mõistmiseks välja töötanud spetsiaalse töötoa “Põlvkondade ülesanded ja ressursid”. Huvi korral on võimalik töötuba tellida enda sõpruskonnale, sugulastele, meeskondadele. Töötuba saab läbi viia minimaalselt 9 inimesega, maksimaalset arvu pole piiratud. Aeg-ajalt korraldan ka ise selle teemaga töötuba, kuna see on üks minu lemmik teemadest.

VANEMAD ON VÕTI, MIS AVAB VÄRAVAD MINU ISIKLIKU ELU VASTUVÕTMISEKS. Võta hetk ja mõtle enda vanematele. Ütle neile mõttes tänulikkusega: “AITÄH ELU EEST!”

Minu peamine ülesanne siin elus on hoolitseda selle eest, et minul oleks, mida edasi anda… ME PEAME HOOLITSEMA ISEENDA EEST, ELAMA ENDA ELU IGAT PÄEVA NAUTIDES RÕÕMUS VÕI ÕPPIDES RASKUSTES. SIIS MEIL ON, MIDA EDASI ANDA. Aeg loob sündmused meie elus. Me ei pruugi mõista enda esivanemate otsuseid selles ajas, kus nemad pidid elama, ellu jääma. Meie lapsed ei pruugi mõista meie otsuseid aastate pärast, mida meie oleme teinud tänases päevas. Aeg on pidevas muutumises ja meie nende muutuste keerises…