MÄLESTUSED…

Aeg on hiline. Olen üleval ja mõtisklen… Ma pole väga ammu kirjutanud.

Olen süsteemne pereterapeut. 21 aastat tagasi toimus minu ema suguvõsa esimene kokkutulek. 2001 mais sündis minu esimene kauaoodatud laps, kes oli noorim kokkutulekul osaleja ja keda tervitati tohutu rõõmuga. Käesoleva aasta 30. juuli toimus 21.-ne suguvõsa kokkutulek!!! Tegelikult ei ole sõnu… Kõik need aastad oleme igal aastal koos käinud!!! Aitäh ema vend onu Valdu, aitäh tema naine Ülle!

Tänaseks on paljud kallid inimesed läinud ingliteks. Vanaema, vanaisa, nende vennad ja õed ja kahjuks ka nooremaid… Aga oi kui palju uusi pisikesi on juurde sündinud! 30. juuli on suguvõsa kokkutuleku kuupäev sellepärast, et samal päeval 1922 sündis minu ema isa, minu vanaisa Anton Välimäe. Käesoleval aastal, 21.-l suguvõsa kokkutulekul oli vanaisa Antoni 100-s sünniaastapäev.

Ja nüüd siis mälestused…

Imeline mõte minu kalli onu ja onu naise poolt, et kõik paneksid kirja enda mälestused selleks päevaks. Kes mida mäletab – kas vanaisast-vanaemast, kas nende sünnitalu ajaloost ehk meie kokkutuleku paigast või meie imetoredatest kokkutulekutest. Neid mälestusi tuli palju ja kõik köideti kokku ühtseks mälestuste koguks. See on meie perekonna ajalugu.

24. juuli lahkus minu ISA venna naine, minu isaliini esindaja, kes oli minu jaoks väga kallis inimene. Ta oli 75-aastane. Minu isa ja tema kaks venda on kahjuks juba ammu lahkunud. Hiljuti lahkus ka isa vanema venna naine ja nüüd siis isa keskmise venna naine.

Sugulased on meil alati – iseasi, kui palju nad meil on olemas või kui kalliks me neid peame. Ühtedega oleme lähedasemad ja teistega kaugemad. Ka see on elu paratamatus. Aga soovin panna südamele terapeudina, et ärge alahinnake enda suguvõsa ja peresüsteemi, neid juuri, millest te pärinete, sest ainult sealt saab tulla teie elujõud ehk ressurss ehk teie õnn ja rõõm ja rahulolu! Tundke huvi enda esivanemate vastu! Uurige enda pere ajalugu! Miks mitte ees ootavaid pimedaid õhtuid just selle tänuväärse tegevusega sisustada?

Seega ootas mind päev enne kokkutulekut ees hüvastijätmine inimesega, kes oli minu jaoks justkui viimane niidiots, mis ühendas mind isaliiniga – tema mäletas elu ja juhtumisi seoses minu isa isaga, kes viidi Siberisse vangilaagrisse, tema mäletas elu, mida meie lapsed, ei saanudki mäletada. Ta oli minu jaoks väga eriline ja kallis inimene. Ta oli ainus inimene, kelle igal sünnipäeval ma õigel päeval leidsin võimaluse kohal olla. Ja nüüd tunnen ma ikka veel, kui kahju ja kui valus mul on. Ja kui palju jäi küsimata, sest arvasin kogu aeg, et veel on aega, küll jõuab…

Me arvame, et oleme valmis, aga tegelikult ei ole. Vähemalt mina ei olnud ja tunnistan seda. Surmaks pole mitte keegi mitte kunagi valmis isegi siis, kui teame, et ühel päeval see tuleb.

Minu sees on olnud väga suur segadus. Mõtlen elule ja mõtlen surmale. Soovin mõelda tädi Marele oma mälestustes. Soovin mõelda vanaisa Antonile oma mälestustes.

JA MINU SEES TULEB VÄGA SUUR SELGUS SEOSES ELU JA SURMAGA. Surm on vastuvõetamatu ja laastav – jah, ma seda tean. Surmaga ei saa kunagi leppida. Olen seda ise kogenud. Näen seda enda igapäevases töös. Oleme leina kinni jäänud endalegi teadmata kümneks-kolmekümneks aastaks. Ja imestame siis, et miks ma ei ela – enamasti tekivad terviseprobleemid või muud elulised probleemid (sõltuvusteni välja). Tervenemine toimub siis, kui julgen terapeudi toetusel enda valule JAH öelda. Öelda JAH – see on juhtunud, mina seda muuta ei saa, nii kahju. Aga ma ütlen JAH sellele, mis on olnud ja kui suudan seda teha, siis ütlen ka JAH enda olevikule ja tulevikule.

Me elame oma elu ja meil kõigil tuleb aeg lahkuda. Tegelikult on küsimus selles, mis minust minu lahkudes jääb? Minu selgus selles kõiges – JÄÄVAD MÄLESTUSED MINUST!!!

Kõik need mälestused saan luua MINA ISE! Mitte keegi teine. Kuidas ma oma elu elan, mida ma kalliks pean ja milline ma olen – see olengi mina ja see loobki mälestused!

Ma olin 23, kui suri vanaisa Anton, olin 37, kui suri minu Kallis isa. Olen 50, kui suri tädi Mare. Mul on veel lahkunud väga palju väga kalleid inimesi. Ja nüüd meenutan neid kõiki armastusega enda südames.

Samas mõtlen pingsalt – milliseid mälestusi mina loon… Ja see paneb mõtlema. Enda elu korrastama.

PALUN MÕELGE, MILLISEID MÄLESTUSI TEIE, MU KALLID, ENDA KALLITELE INIMESTELE LOOTE… See on see, mis jääb, vaatamata aja kiirele kulule.