Oma minevikku läbitöötades on mul olnud palju huvitavaid avastusi ja just neid soovin nüüd teiega jagada.
Minu lapsepõlves oli mulle väga tugevaks ressursiks minu kodu olemasolu füüsiliselt – soe tuba, toit laual ja perekond. Samas olin selle kõige keskel nii üksinda. Kahtlemata armastasid mind ema, isa, vanaema, õde, aga ma ei tundnud seda, sest kõik olid millegagi “hõivatud”. Pidev üksinduse tunne oli saatnud mind läbi elu. Saan aru, et aeg oli selline, kus tundeid ei näidatud välja ning elati pigem ellujäämistasandil – töö tööl, töö kodus. Olin lapsena üksinda ka lähedaste haiguste ja surmaga toime tulemisel ja ilmselt tegin seda nii nagu oskasin. Ma külmutasin kõik tunded nagu seda tegid minu vanemad, sest ka nemad ei osanud teisiti. Need oskused on edasi kandunud põlvest põlve. Põlvest põlve on olnud lihtsam põgeneda enda tunnete eest töösse, sest tundeid tunda on nii valus ja nii hirmutav. Töö oli see, mis nõudis kogu tähelepanu ja ei jätnud aega enda sisse vaatamiseks. See muster on mind väga palju mõjutanud. Ka mina olen seda sissetallatud rada hoolikalt käinud ja tugevad vaod sinna jätnud. Selleks, et mitte tunda tundeid, täitsin kogu enda ärkveloleku aja tööga. Töö nõuab keskendumist, töö peab olema õigeks ajaks tehtud. See oli suurepärane võimalus põgeneda enda tunnete eest. Mul pole aega ja kui hetkeks see aeg tekib, siis olen nii väsinud, et ei jõua – jälle olen endale vabanduse leidnud. Samuti olin ka mina oma praeguse perekonna keskel ja ikkagi olin nii üksinda mõistmata, miks see nii on.
Lisaks sellele, otsustasin lapsepõlve perekonnas muutuda võimalikult vähe tülikaks enda perekonnale, sest neil oli nii raske – see oli minu kui lapse alateadlik veendumus. Seega muutusin nähtamatuks, kui mul kõik asjad on korras ja hästi tehtud, siis minuga pole probleeme ja minuga ei pea keegi tegelema. Nii on õige. Küll aga ei nõustunud sellega minu keha. Juba kahe aastaselt jäin nii haigeks, et pidin pool aastat haiglas olema ja olin nii nähtamatu, et vanemad ei näinud mind üldse kogu minu haiglas olemise aja, küll aga said palju tunda valu ja kurbust. Kuni kahekümnenda eluaastani olin pidevalt haige – tegelikult oli see ainus viis saada tähelepanu vanematelt – käia arstide juures, otsida ja ravida (laps vajab alati alateadlikult armastust). Selleks lihtsalt pidi aega leidma. Halva tervisega olles tekkis süütunne – mina olen vanematele tülikas, minu pärast ei saa nad tööl käia, ma ei ole üldse tubli! Ja siit käivitus uus muster – ma pean olema tubli ükskõik mis hinnaga!
Minul oli kahte liiki hirmusid. Hirm, et mind jäetakse maha ja hirm, et minu lähedastega võib midagi juhtuda. See hirm pärineb ilmselt kõikidest allasurutud tunnetest, mis elusündmused mulle tõid, kuid mida polnud kombeks läbi elada. Hirmu “mind hüljatakse” kompenseerimiseks pean olema tubli, korrektne, täpne, kohusetundlik. Siis olen hea laps, hea inimene, väldin konflikte, siis pole põhjust kellelgi midagi halba minust arvata. Minul väljendus see enda tööl tõestamisega. Töö oli kõige tähtsam, pidin sealt saama tunnustust ja hoolimist, mida vajasin. Andsin selle saamiseks endast kõik. Olin 100% pühendunud, panin kogu enda energia töösse ja vastutasuks sain tunnustust, mida vajasin. Nii tundsin ennast vajalikuna. Järelikult, kui olen vajalik, siis ei saa mind keegi ka hüljata.
Teine hirm elas minu sees paralleelselt. Ta oli suurem minu lapsepõlves ja kahekümnendates eluaastates ja muutus väiksemaks, kui sain aru, et elus on asju, mida mina muuta ei saa. Mina ei saa kõike muuta. Teiste inimeste elu ja saatus ei ole minu kätes. See hirm tõi kaasa kõikide lähedaste eest hoolitsemise vajaduse unustades iseennast. Olin suurepärane kuulaja, tahtsin tormata kõiki aitama – päästma. Mina olen päästja, mina saan aidata! See oli justkui minu viis väljendada armastust. Kui enda tervis ja probleemid võtsid minult jõu aidata kogu maailma, siis sain vähemalt enda lastele ülehoolitsemisega seda anda. Tore, et seda mingil hetkel märkasin, et kuskilt maalt tuleb lastel lasta iseseisvuda, ise proovida ja ise õppida. Suur kergendus oli arusaamine, et muretseda ju võib, aga see ei muuda midagi. Jah, muudab nii palju, et muretsemisega teen kahju ainult iseendale. Aga ka siin võtsin ma üle vanemate, eriti ema mustrid ja toimetulekuviisid ja kandsin neid auga edasi.
Armastus, mida olin pikalt otsinud, on emaarmastus. Ma ei olnud enda emaga väga lähedane, pigem mõjus ta mulle ärritavalt. Otsisin väga kaua selle põhjust, kuni sain aru, et selle taga on viha. Ma olin alateadlikult väga vihane sellepärast, et ta mu 2-aastaselthaiglasse jättis. Ema oli paha ja isa oli alati hea. Ema oli paha ja vanaema oli alati hea. Olin emas nii pettunud. Juba rasedana polnud tal aega, kui olin beebi, siis ei olnud aega ja kui kasvasin suureks, ikka ei olnud aega. Aga aeg lihtsalt oli selline! Ta ei teinud seda kõike teadlikult, pahatahtlikult. Ta ei osanud teisiti ja nii elasid kõik. Tal polnud valikuid. Minu haigused, haiglasolek on olnud meeletud lisaraskused temale, väga suur seesmine valu. Seda on väga oluline mõista, et sõlmida rahu enda sees ja suhetes. Ja selle rahu saan õnneks mina sõlmida, vaadates enda valule otsa. Ma olen väga õnnelik, et olen mustrite murdja enda perekonnas, läbi ajaloo põlvest-põlve kordunud käitumismustrite muutja. Aeg, milles me elame ja minu huvi elu vastu, on andnud need võimalused. Selle mõistmine on olnud aga pikk teekond, kus on tulnud silmitsi seista väga ebamugavate tunnetega minu sees, mida oleks parem mitte vaadata. Armastust ei ole võimalik otsida mujalt, armastus on meie enda sees, meie südames ja hinges ja ainult mina ise saan seda toita, kasvatada, endas üles otsida.
Kodu on minu kindlus, minu turvapaik. Kodu oli minu lapsepõlve kindlus. Loobudes täiskasvanueas (mitte vabatahtlikult) enda kodust loobusin enda turvatundest. See oli kõik, mis mul lapsena oli ja olin selle üle võtnud ka enda edaspidisesse ellu. Juhtugu mis juhtub, kodu on füüsilisel tasandil olemas. Koht, kuhu põgeneda, kus olla see kes ma tegelikult olen. Kodu on minu seesmine kindlus ja minu seesmine rahu. Ja väga oluline lisaks minu enda tunnetele, oli minu kohus pakkuda seda kindlust ja turvatunnet ka enda lastele. Koos koduga kaotasin kõik, mis aitas mul seesmiselt toime tulla. Kaotasin enda vundamendi. Abitus, jõuetus, pettumus iseendas olid nii suured, et ei suutnud sellega leppida. Tavapärasest põgenemiskatsest – põgeneda valu eest töösse sukeldudes – tekkis ületöötamine. Minu keha ei tulnud toime enam nii suure koorma kandmisega. Tuli kõik välja lülitada, aeg peatada. Peale tormi ja äikest tuleb rahu. Kui me ise ei märka enda eest hoolitseda, oleme tänulikud enda targale kehale, kes teeb selle otsuse meie eest. Peale tormi tuli selgus. Tuli juurde palju tarkusi ning seesmisi veendumusi. Kõik tunded elavad minu sees. Ka turvatunne elab minu sees. Ja ma saan ka “kodutuna” tunda ennast turvaliselt. Milline uus avastus!
Ei ole normaalset ja ebanormaalset, õiget ega valet. Tervendab mõistmine ja arusaamine, miks asjad on nii nagu nad on ning nõustumine – jah, see on nii. Mõistmine ja nõustumine toovad hinge rahu. Mul on olnud au küsida Arvo Pärdilt: “Kuidas sündis “Ukuaru valss”, siis jäi ta mõttesse ja vastas: “See lihtsalt ise tuli, minu seest.” Vabandan, kui on segaseid lauseid või kordan ennast. Ka käesolev postitus ise tuli, minu seest…